Autogeen (gaaskeevitus)
Leek asemel — , jootmine ja lõikamine põlevgaasi ja hapnikuga
AI generated Autogeenmeetodil tekitab põlevgaasi-hapniku leek soojuse — täiesti ilma vooluta. Leek sulatab metalli, lisavarrast viiakse käsitsi juurde. Kõigi keevitusmeetodite vanaisa elab edasi: jootmiseks, lõikamiseks, remondiks ja kõikjal, kus pole voolu.
— rahvakeeli „autogeen" — on kõigi keevitusmeetodite vanaisa. asemel tekitab siin soojust leek: põlevgaas (tavaliselt atsetüleen) põleb hapnikuga ja saavutab üle 3000 °C. Selle leegiga sulatad metalli ja viid lisavarda käsitsi juurde — täiesti ilma vooluallikata.
Miks just atsetüleen nii kuumaks läheb
Leek on väike keemiatehas. Atsetüleen põleb kahes etapis: kõigepealt laguneb see ja vesinikuks ning põleb kaasavõetud hapnikuga — nii tekib eredalt helenduv esimene põlemistsoon, sisemine koonus. Selle taga põleb ülejäänu ümbritseva õhu hapnikuga. Just see kaheetapiline põlemine teeb leegi nii kuumaks (umbes 3160 °C) ja samal ajal nii hästi doseeritavaks. Teised põlevgaasid nagu propaan saavutavad vähem ja kuumenevad aeglasemalt — jootmiseks ja eelsoojendamiseks piisab sellest, terase sulakeevituseks on atsetüleen mõõdupuu.
Suur eelis: autonoomia. Ei voolu, ei kaitsegaasiballooni, ei kattega elektroodi — ainult põleti, põlevgaas, hapnik ja lisavarras. Meetod töötab kõikjal, kaugel igast pistikupesast.
Leek on tööriist — ja sa saad seda reguleerida
• Neutraalne leek: hapnik ja põlevgaas õiges vahekorras, selgelt piiritletud sisemise koonusega — terase .
• Redutseeriv leek (süsinikurikas): rohkem põlevgaasi — kõvajootmiseks ja materjalidele, mis ei talu oksüdeerumist.
• Oksüdeeriv leek (hapnikurikas): rohkem hapnikku — kuumem, kuid oksüdeeriv, ainult erijuhtudeks nagu messing.
Leek reedab sulle oma seadistuse: lühike, teravalt piiritletud sisemine koonus tähendab neutraalset, pikk narmendav koonus liigset hapnikku, udune kahvatu koonus liigset põlevgaasi.
Põleti ja düüs
Düüsi suuruse valid vastavalt pleki paksusele — liiga väike düüs ei anna piisavalt soojust, liiga suur kuumutab pleki üle. Keevitatakse „vasakule" (õhukesed plekid, põletit lükatakse keevitussuunas) või „paremale" (paksud plekid, põletit tõmmatakse vastassuunas). Lisavarras on terase jaoks tavaliselt madala süsinikusisaldusega ja roostevastaseks kaitseks vasestatud.
Neli ülesannet, mille jaoks autogeen jääb ületamatuks:
1. Jootmine ja kõvajootmine: peen erinevus : jootmisel sulab ainult , mitte — see jääb tahkeks. Leek annab kontrollitud soojust seal, kus oleks liiga jäme: vasktorud, radiaatorid, ehted, sanitaartehnika, kereplekk.
2. Leeklõikamine: siin põletab hapnikujuga kuumutatud raua sõna otseses mõttes läbi ja puhub selle minema. Plekk viiakse esmalt leegiga süttimistemperatuurini, seejärel lõikab puhas hapnikujuga — paksu plekki ei lõika ükski teine meetod nii ökonoomselt.
3. Remont ja õhukesed plekid: kere, vihmaveerennid, plekksepatööd — seal, kus on vaja õrna, hästi doseeritavat soojust.
4. Kuumutamine, sirgestamine ja : leek on ka täpne soojusallikas. Saad seda kasutada enne , kõveraks tõmbunud plekkide sirgestamiseks või — ülesanded, mille jaoks oleks palju liiga jäme.
Hind: suur kuumus, palju deformatsiooni
Leek toob oma soojuse laialt sisse — on suur, plekk tõmbub kõveraks ja kogunevad kogu detaili ulatuses. Seetõttu kuulub autogeen õhukese pleki juures kogenud kätesse: kes kuumutab kuni hõõgumiseni, on laine juba sees, enne kui õmblus valmis saab.
Ohutus on siin ülemuse asi: atsetüleen on väga plahvatusohtlik. Balloone ei tohi kunagi lebavas asendis kasutada, reduktorite ja tagasilöögikaitse vahetamisel tuleb töötada ettevaatlikult, ja tsingitud detailide tekivad mürgised tsingiaurud — tuleb hästi ventileerida või kasutada äratõmmet.
Puudused: see on aeglane, soojuse sisseviimine on suur (palju deformatsiooni), ja õmbluse kvaliteet ei küündi kunagi kaarkeevitusmeetodi tasemele. Kandekonstruktsioonide jaoks on autogeen tänapäeval suuresti asendatud — kuid käsitööoskuse ja jootmise jaoks jääb see asendamatuks.