Tsementterased
16MnCr5 & Co.: pehme südamik, kõva koorik
AI generated Tsementterastel on madal süsinikusisaldus ja neid tsementeeritakse ning karastatakse alles pärast vormimist. Nii tekib sitke südamik pinnaga – ideaalne hammasratastele ja võllidele. loeb seisund: pehmelt hästi keevitatav, karastatult riskantne.
Tsementterased lahendavad klassikalise probleemi: hammasratas peab olema väljast kõva ja , seest aga sitke, et see löögi all ei puruneks. Nipp seisneb . Teras algab vähese (0,1–0,25 %) – pehme ja sitke. Pärast vormimist „tsementeeritakse“ pind eraldavas ahjus: difundeerub pinnakihti. Seejärel – süsinikurikas pind muutub klaaskõvaks, süsinikuvaene südamik jääb sitkeks.
Tüüpilised esindajad: , ja . ja mangaan parandavad , lisaks . Tulemust mõõdetakse järgi – sügavus, milleni kõva kiht ulatub. Kogu protsessi nimetatakse , karastatud pind tekib teel.
Sinu kui keevitaja jaoks on määrav, mis seisundis teras on. Pehmes lähteseisundis (töötlemata) keevitub peaaegu sama lihtsalt kui konstruktsiooniteras – madal süsinikusisaldus teeb selle hästi keevitatavaks. hoopis teine lugu on siis, kui detail on juba tsementeeritud: kõva pinnakiht oma suure süsinikusisaldusega moodustab rabedat ja rebendab. Keevisõmblus hävitab pealegi tsementeeritud kihi pöördumatult.
Reegel on seega: tsementeeritud detaile võimaluse korral mitte keevitada. Kui see on hädavajalik, siis ainult , sobiva lisamaterjaliga ja teadmisega, et karastatud kiht õmbluse juures kaob. Pärast tuleb detail uuesti ja karastada, kui see peab tagasi saama oma .