Pindkarastamine
, , induktsioonkarastamine — kõva koorik, sitke südamik
AI generated Mõnikord tahad, et ainult pind oleks kõva — südamik peab jääma sitkeks. Just seda teevad pindkarastusmeetodid: , ja induktsioonkarastamine. Hammasrattad, võllid ja laagrid töötavad nii kõva pinnaga ja sitke sisemusega. Kes neid tunneb, mõistab ka tsementiitteraseid.
Hammasratas peab olema väljast kõva (kulumise vastu), seest aga sitke (et ei murduks). Läbikarastamine muudaks selle läbi ja lõhki rabedaks. Lahendus on : karastatakse ainult välimine kiht, südamik jääb pehmeks ja sitkeks.
( + ) on klassikaline meetod madala süsinikusisaldusega terastele nagu . Protsess:
1. : Detail seisab tunde temperatuuril 900–950 °C süsinikku eraldavas atmosfääris. difundeerub pinnakihti, kuni seal on 0,7–1,0 % C — südamik säilitab oma 0,15 %.
2. : Karastamine muudab süsinikuga rikastatud pinnakihi kõvaks , samal ajal kui madala süsinikusisaldusega südamik jääb pehmeks.
Tulemus on täiuslik kombinatsioon: kõva pind, sitke südamik. (Eht) ütleb, kui sügavale kõva kiht ulatub — tavaliselt 0,3 kuni 2 mm.
kasutab asemel. Temperatuuril 500–570 °C difundeerub lämmastik pinnakihti ja moodustab äärmiselt kõvad nitriidid. Suur eelis: karastamist ei toimu, seega peaaegu puudub moonutus. Nitreeritud kihid on väga kõvad ja , kuid õhukesed (0,1–0,8 mm).
soojendab ainult pindmist tsooni induktsiooniväljaga välkkiirelt ja karastab kohe. See on ideaalne suurte detailide nagu väntvõllid ja hammaslatid jaoks: selektiivne, kiire ja määratud karastussügavusega.
Kõik kolm meetodit on otseselt seotud :
• Tsementiitterased on enne hästi keevitatavad (pehmed, madala süsinikusisaldusega). Pärast on pind liiga kõva ja pragudele vastuvõtlik — keevisõmblused kuuluvad pehmesse südamikuseisundisse, enne .
• Nitreeritud pindu ei saa enam keevitada, ilma et kõva kiht häviks.
• Kui keevitad tsementiiditud või nitreeritud detaili külge, hävitad täpselt selle kõva pinnakihi, mida detail vajab.