Kuumtöötlus pärast keevitamist
, , vesiniku väljapõletamine — miks õmblust järeltöödeldakse
AI generated Pärast ei ole töö sageli tehtud. võtab maha jääkpinged, teeb karastunud kahjutuks, vesiniku väljapõletamine ajab välja pragude tekitaja vesiniku. Need järeltöötlused otsustavad, kas õmblus peab vastu — eriti paksude, kõrgtugevate või ohutuskriitiliste detailide puhul.
Keev on tõmmatud, räbu eemaldatud — ja ometi ei ole detail veel valmis. Paljude materjalide puhul järgneb nüüd kuumtöötlus, mis alles tagab, et ühendus peab vastu. Sellel on kolm eesmärki:
1. Jääkpingete mahavõtmine — . Jahtudes tõmbub keevisõmblus kokku ja tõmbab külma poole. Tekivad , mis halvimal juhul ulatuvad materjali . (550–650 °C) laseb need pinged kontrollitult maha.
2. Karastunud kahjutuks teha — . võib olla tekkinud — kõva ja rabe. 600–700 °C juures muudab selle sitkemaks, noolutatud struktuuriks ja langetab lubatud väärtusteni.
3. Vesinik välja ajada — vesiniku väljapõletamine. Kõige ohtlikum pragude tekitaja on niisketest elektroodidest, või detailist endast. See rändab õmbluse juurde ja põhjustab seal hilinenult — mõnikord alles tunde pärast . Vahetu järelkuumutamine (vesiniku väljapõletamine, 200–300 °C, mitu tundi) ajab vesiniku välja, enne kui see kahju teeb.
Millal on millist järeltöötlust vaja? See sõltub neljast tegurist:
• Materjal: Kõrgtugevad, kõrge süsinikusisaldusega ja karastatud terased vajavad peaaegu alati järeltöötlust. Legoerimata konstruktsiooniterased madala CEV-ga sageli mitte.
• Paksus: Paksud plekid tekitavad rohkem jääkpingeid ja jahtuvad kiiremini → rohkem ja vesinikku.
• Koormus: Kandvad, survet kandvad ja võnkuvalt koormatud detailid töödeldakse järelt, sest pinged ja rabedus on seal kriitilised.
• Norm/eeskiri: Surveseadmete ja teraskonstruktsioonide puhul on järeltöötlus sageli kohustuslik ja kirjas WPS-is.
Järjekord on tähtis: vesiniku väljapõletamine kohe pärast (enne kui vesinik kahju teeb), / pärast seda. Ja ettevaatust : mõned terased muutuvad rabedaks 250–450 °C juures — need pead vahele jätma.