Põlemiskadu
Põlemiskadu on legeerivate elementide kadu keevitusbasseinist aurustumise või oksüdeerumise teel kaarlahenduses. Selle tagajärjel muutub keevisõmblus legeerivatest elementidest vaesemaks ning kaotab tugevust, sitkust või korrosioonikindlust. Keevitaja peab selle kadu kompenseerima sobivate lisamaterjalide või kaitsemeetmetega.
Füüsikalis-keemiline mõjumehhanism
Keevkaares valitsevad temperatuurid üle 3000 kraadi Celsiuse järgi. Madala keemistemperatuuriga legeerivad elemendid aurustuvad. Nende hulka kuuluvad näiteks mangaan (keemistemperatuur 2061 kraadi Celsiuse järgi) ja tsink (907 kraadi Celsiuse järgi). Teised elemendid nagu titaan või alumiinium reageerivad õhuhapniku või oksiidide hapnikuga. Nad moodustavad oksiide, mis tõusevad räbuna pinnale või eralduvad suitsuna. Selle tagajärjel väheneb nende elementide sisaldus vedelas metallis.
Metallurgiline tähtsus ja riskid keevitamisel
Legeerivate elementide kadu muudab keevisõmbluse omadusi. Vähem mangaani ja räni tähendab halvemat deoksüdatsiooni ja väiksemat tugevust. Vähem kroomi tähendab väiksemat korrosioonikindlust. Teras võib muutuda pehmemaks või kaotada oma sitkuse. Poorid, praod ja ebapiisavad mehaanilised omadused võivad olla tagajärjeks. Eriti kriitiline on põlemine kõrglegeeritud teraste puhul.
Töökoja praktika ja tegevusjuhised
Valige lisamaterjal, mille legeerivate elementide sisaldus on suurem kui põhimaterjalil. Nii kompenseerite põlemise. Näide: MAG-keevitamisel võib mangaani põlemine olla 10 kuni 20 protsenti. Seetõttu kasutage keevitustraati, mille mangaani sisaldus on vastavalt suurem. Pöörake tähelepanu õigele kaitsegaasi koostisele. Liiga palju aktiivset gaasi nagu CO2 suurendab oksüdatsiooni. Töötage lühikese kaare või impulsstehnikaga. See vähendab sulamisvanni ülekuumenemist. Aluselise kattega elektroodid kaitsevad keevisemet paremini oksüdatsiooni eest.