Peitsimishaprustamise vältimine
Peitsimishaprustamise vältimine on vesiniku sattumise takistamine kõrge tugevusega terastesse peitsimisprotsessi ajal, et vältida haprumisest tingitud pragusid. Selleks kasutatakse sobivaid inhibiitoreid.
Füüsikalis-keemiline toimemehhanism
Vesinik võib peitsimisprotsessi ajal kõrge tugevusega terastesse sattuda, põhjustades haprumist. See toimub vesinikumolekulide difusiooni kaudu metallivõresse. Inhibiitorid takistavad seda sattumist, moodustades kaitsekihi või vähendades difusioonikiirust.
Metallurgiline tähtsus ja riskid keevitamisel
Haprumine põhjustab koormuse all pragude teket ja võib oluliselt lühendada detailide eluiga. Kõrge tugevusega terased nagu martensiit või austeniit on vesiniku sattumise ja haprumise suhtes eriti vastuvõtlikud.
Töökoja praktika ja tegevusjuhised
Peitsimishaprustamise vältimise tagamiseks tuleb kasutada sobivaid inhibiitoreid. Need võivad olla keemilised ühendid nagu ammoniaak või orgaanilised aminohapped. Inhibiitorite kontsentratsiooni ja peitsimisprotsessi kestust tuleb täpselt järgida. Samuti on oluline peitsimisvanni temperatuuri ja rõhu reguleerimine. Kõrge tugevusega teraste puhul tuleks alati teha vesinikuanalüüs, et veenduda haprumise puudumises.