Difraktsiooni-läbimisaja meetod
Difraktsiooni-läbimisaja meetod mõõdab aega, mille ultrasoonlained veedavad murdumisel prao tipus. See määrab täpselt vea kõrguse ja sügavuse, sõltumata peegeldusvõimest.
Füüsikalis-keemiline mõjumehhanism
Difraktsiooni-läbimisaja meetodi puhul töötavad kaks andurit vastakuti, üks saadab, teine võtab vastu. Prao tipus ei peegeldu ultraheli tagasi, vaid murdub ja need murdunud lained jõuavad vastuvõtjani. Ajavahe põhjal ülemise ja alumise praotipu signaali vahel arvutab seade välja vea sügavuse ja kõrguse. Kuna meetod kasutab murdumist, mitte kaja, on see peaaegu sõltumatu sellest, kui soodsalt paikneb vea pind helikiire suhtes.
Metallurgiline tähtsus ja riskid keevitamisel
Just selles seisneb eelis klassikalise kajameetodi ees: järsult püstine, halvasti peegeldav prag leitakse ikkagi. Seetõttu kasutatakse seda meetodit kõrge koormusega õmbluste juures ja seal, kus on vaja hinnata prao kasvu. Selle piirid on vahetult pinna all ja juure juures, sest seal katavad näitu saatja- ja tagaseina signaal.
Töökoja praktika ja tegevusjuhised
Kontrollsagedus, anduri nurk ja vahekaugus sõltuvad seina paksusest ja materjalist, tavaliselt mõned megahertsid. Lainepikkust ei seata, see tuleneb sagedusest ja heli kiirusest: 5 MHz juures terases on see umbes millimeeter ja peenemat ei ole võimalik eristada. Enne kontrolli seadistatakse seade teadaolevate vigadega võrdluskehal ja pind peab olema ühtlaselt haakuv. Hinnata tohib ainult vastava kvalifikatsiooniga isik.