Dendriitharude vahekaugus
Dendriitharude vahekaugus on vahemaa dendriidi harude vahel ja sõltub jahtumiskiirusest. Väike vahekaugus tähendab kiiremat tardumist.
Füüsikalis-keemiline mõjumehhanism
Dendriidid on kristallstruktuuri vormid, mis tekivad sulamisprotsessi ajal. Nende oksad kasvavad tuumast välja ja moodustavad puukujulise struktuuri. Nende okste vaheline kaugus (dendriidiokste vahekaugus) määratakse lokaalse jahtumiskiirusega: kiire jahtumine viib väikese vahekauguseni, aeglane jahtumine suurema vahekauguseni.
Metallurgiline tähtsus ja riskid keevitamisel
Väike dendriidiokste vahekaugus võib anda peene ja tiheda kristallstruktuuri, mis pakub suuremat tugevust ja sitkust. Samas võib see suurendada pragude ja kuumapragude tundlikkust, kuna kristallid on tihedalt koos ega jäta ruumi paisumiseks pingete all.
Töökoja praktika ja tegevusjuhised
Dendriidiokste vahekauguse kontrollimiseks on oluline reguleerida jahtumiskiirust keevitamise ajal. Seda saab saavutada sobiva kaitsegaasi valikuga ja õigete temperatuuriprofiilide järgimisega. Kõrge süsinikusisaldusega teraste puhul on dendriidiokste vahekaugus umbes 10-20 µm tüüpiline, samas kui madalama süsinikusisalduse korral eelistatakse suuremat vahekaugust 30-50 µm. Liiga kiire jahtumise korral (nt liiga suure kaitsegaasi soojusjuhtivuse tõttu) võib dendriidiokste vahekaugus väheneda, mis suurendab pragude tekke riski.