Dendriitilise haru vahekaugus
Dendriitilise haru vahekaugus on kasvujoonte (dendriitide) vaheline kaugus metallis tardumisprotsessi ajal. Väike vahekaugus annab peene, tugevalt seotud struktuuri, samas kui suur vahekaugus annab laia, vähem seotud struktuuri.
Füüsikalis-keemiline mõjumehhanism
Metallide tahkumise ajal kasvavad dendriidid kristalltuumadest. Nende dendriitide vaheline kaugus, dendriidi harude vahekaugus, määratakse jahtumiskiirusega. Kiirel jahtumisel kasvab kristallstruktuur kiiresti ja moodustab tihedalt seotud struktuure väikese dendriitidevahelise kaugusega. Aeglasel jahtumisel kasvab struktuur aeglasemalt ja moodustab laiemaid, vähem seotud struktuure suurema vahekaugusega.
Metallurgiline tähtsus ja riskid keevitamisel
Liiga suur dendriidi harude vahekaugus võib põhjustada peeneteralist struktuuri, mis halvendab mehaanilisi omadusi nagu tugevus ja sitkus. See suurendab pragude ja murdude riski. Liiga väike vahekaugus võib põhjustada tugevalt seotud, klaasja struktuuri, mis samuti põhjustab kuumapragusid ja väikest vormitavust.
Töökoja praktika ja tegevusjuhised
Dendriidi harude vahekauguse optimaalseks kontrollimiseks on oluline reguleerida keevitatava materjali jahtumiskiirust. Seda saab saavutada sobivate keevitusmeetodite valikuga (nt TIG-keevitus õhukeste teraste jaoks) ja viivitusaegade kohandamisega pärast keevitamist. Eesmärk on saavutada dendriidi harude vahekaugus umbes 10 kuni 50 mikromeetrit, sõltuvalt konkreetsest metallist ja soovitud mehaanilistest omadustest.