Deoksüdatsioon
Deoksüdatsioon seobmetallisulas lahustunud hapniku tugevalt hapnikuafiinsete elementidega nagu räni, mangaan või alumiinium. Need oksiidid tõusevad üles ja eraldatakse räbustina. Ilma deoksüdatsioonita tekivad keevisõmblusse poorid ja rabedad sulandid.
Füüsikalis-keemiline mõjumehhanism
Vedelas terases on hapnik aatomina lahustunud. Tardumisel langeb hapniku lahustuvus järsult. Hapnik tahab gaasina väljuda või ühineda rauaga raudoksiidiks. Mõlemad kahjustavad keevisõmblust. Deoksüdatsioonil lisatakse elemente, millel on suurem hapnikuafiinsus, näiteks räni, mangaan või alumiinium. Need elemendid seovad hapniku kohe tahkete või vedelate oksiididena. Oksiidid tõusevad väiksema tiheduse tõttu üles ja kooritakse räbustina maha. Nii ei jää terasesse peaaegu üldse vaba hapnikku.
Metallurgiline tähtsus ja riskid keevitamisel
Ilma piisava deoksüdatsioonita tekivad tardumisel gaasimullid. Need poorid nõrgendavad õmblust ja võivad põhjustada lekkeid. Samal ajal tekivad kõvad, rabedad oksiidsulandid, mis toimivad sälkudena ja vähendavad sitkust. Dünaamilisel koormusel murduvad sellised õmblused enneaegselt. Liigne deoksüdatsioonivahend on samuti kahjulik: räni või mangaani liig muudab struktuuri kõvemaks ja võib soodustada kuumapragusid.
Töökoja praktika ja tegevusjuhised
Praktikud valivad lisamaterjali põhimaterjali ja pinna järgi. Legeerimata terase jaoks võetakse traati või pulkelektroodi, milles on piisavalt mangaani ja räni (nt G3Si1 koos 1,5 % Mn ja 0,8 % Si). Roostes või katlakiviga plekkide puhul suurendatakse deoksüdatsiooni osakaalu või puhastatakse õmbluse serv eelnevalt mehaaniliselt. Räbu tuleb pärast iga kihi vahetust täielikult eemaldada, et oksiide ei jääks sisse.