Difundeeruv vesinik
Vesiniku osakaal tardunud struktuuris, mis võib vabalt liikuda läbi kristallvõre. See koguneb defektidesse ja võib põhjustada viivituspragusid keevisõmblustes.
Vesinik on keevitamisel klassikaline probleem. See tuleb niiskusest, roostest või mustusest kaare sisse ja rändab seejärel vedelasse keevisvanni. Kui metall tardub, ei pääse vesinik enam välja ja rebib struktuuri hiljem lõhki - sageli alles tundide või päevade pärast. Seda nimetatakse külmpragudeks ja need on eriti salakavalad, sest neid ei näe kohe.
Selle vältimiseks kehtib lihtne reegel: ära lase vesinikku üldse sisse. Elektroodid peavad olema kuivad ja vastavalt ettekirjutusele tagasi kuivatatud. Keeviskoht peab olema puhas - st roost, värv, õli ja niiskus maha. Kriitiliste teraste puhul aitab eelsoojendus ja pärast ei tohiks lasta õmblusel liiga kiiresti jahtuda. Kui töötad kõrgtugevate terastega, võta parem lisamaterjalid, mille vesinikusisaldus on madal - neil on ka vastav märgistus.