Läbilaskev heli meetod
Läbivalatav meetod on ultraheliuuring, kus saatja ja vastuvõtja paigutatakse katsekeha vastaskülgedele, et tuvastada sisemisi defekte intensiivsuse nõrgenemise kaudu. Seda kasutatakse sageli pragude või tühikute tuvastamiseks metallides.
Füüsikalis-keemiline mõjumehhanism
Ultrahelilaine pakett emiteeritakse saatja poolt ja levib läbi katsekeha. Kui heli peegeldub või neeldub defekti kohas (nt pragu), muutub vastuvõetud signaali intensiivsus. Vastuvõtja mõõdab neid muutusi ja väljastab signaali kujutise.
Metallurgiline tähtsus ja riskid keevitamisel
Läbivalatav meetod on eriti oluline keevisõmbluse kvaliteedi kontrollimisel, kuna see suudab tuvastada mikroskoopilisi pragusid või mittetäielikke sulandumisi. Valed seaded või halb kontakt saatja ja vastuvõtja vahel võivad põhjustada puudulikku tuvastamist, mis toob kaasa ohte konstruktsiooni ohutusele.
Töökoja praktika ja tegevusjuhised
• Saatja-vastuvõtja vaheline kaugus: Mõlemad seadmed tuleb paigutada nii, et need moodustaksid sirge joone ja suudaksid läbida katsekeha maksimaalse heli leviku. Vähemalt 10 cm kaugus on tavaline.
• Heli sagedus: Sõltuvalt materjalist ja defekti asukohast valitakse kindel sagedus. Metallidele, millel on kõrge keharasvasisaldus (nt teras), kasutatakse sagedusi vahemikus 2,5 MHz kuni 10 MHz.
• Kalibreerimine: Enne iga kontrolli tuleb seade kalibreerida, et tagada mõõtmiste õigsus. See hõlmab vastuvõtja seadistamist õigele lävele.