Elektrokeemiline passiveerimine
Elektrokeemiline passiveerimine moodustab anoodse polarisatsiooni abil metallipinnale õhukese, stabiliseeritud oksiidikihi. See kiht takistab edasist korrosiooni ja kaitseb materjali.
Füüsikalis-keemiline toimemehhanism
Passiveerimine toimub positiivse elektrivoolu (anoodne polarisatsioon) rakendamisega metallile sobivas elektrolüüdis. See põhjustab pinna kiire oksüdeerumise, moodustades õhukese, tugevasti kinnituva kihi. See kiht takistab edasist korrosiooniprotsessi, isoleerides metalli ümbritsevast keskkonnast.
Metallurgiline tähtsus ja riskid keevitamisel
Passiveerimine on eriti oluline teraste ja teiste metallide töötlemisel, et suurendada nende korrosioonikindlust. Vale kasutamise või passiveerimise puudumise korral võib materjal muutuda korrosioonitundlikuks, mis võib põhjustada pragusid ja kulumist. Samuti on oluline, et passiveerimist ei katkestataks, kuna see toob kaasa korrosiooni taastumise.
Töökoja praktika ja tegevusjuhised
Eduka elektrokeemilise passiveerimise läbiviimiseks tuleb järgida järgmisi samme:
1. Metalli ettevalmistus: Metall peab olema puhas ja vaba lisanditest.
2. Elektrolüüdi valik: Valitakse sobiv elektrolüüt, nagu sulfaat- või nitraatlahus, sõltuvalt passiveeritavast materjalist.
3. Pinge rakendamine: Metallosa ühendatakse vooluallika positiivse poolusega ja kastetakse elektrolüüti. Pinge peaks olema piisavalt kõrge, et toimuks kiire oksüdatsioon.
4. Passiveerimise kestus: Aeg sõltub soovitud kaitseastmest, kuid tavaliselt on see mõnest minutist mõne tunnini.
5. Järeltöötlus: Pärast passiveerimist metall kuivatatakse ja vajadusel hoitakse kaitstud keskkonnas.