Lennuaja difraktsioonitehnika
Lennuaja difraktsioonitehnika on ultrahelimeetod, mis painutab helilaineid keevisõmbluste servadel ja defektidel. See mõõdab prao kõrgust ja pikkust heli lennuaja mõõtmise teel.
Füüsikalis-keemiline toimemehhanism
Lennuaja difraktsioonitehnika kasutab heli difraktsiooni nähtust. Kokkupuutel keevisõmbluse servade või defektidega muutub heli suund ja kiirus. Aeg, mille heli vajab liikumiseks saatjast vastuvõtjani, varieerub sõltuvalt defekti asukohast ja suurusest.
Metallurgiline tähtsus ja riskid keevitamisel
See tehnika tuvastab mikroskoopilisi pragusid või deformatsioone keevisõmblustes, mis ei ole nähtavad. Liiga suur prao kõrgus või pikkus võib põhjustada prahi teket ja seega detaili rikke. Lennuaja difraktsioon on eriti oluline suure koormusega rakendustes nagu masinaehitus või lennundus.
Töökoja praktika ja tegevusjuhised
Lennuaja difraktsioonitehnika kasutamiseks on vaja ultraheliseadet vastava tarkvaraga. Helisaatja asetatakse keevisõmblusele, samal ajal kui vastuvõtjat liigutatakse mööda õmblust. Aja mõõtmine toimub mikrosekundites. Prao kõrgus üle 0,5 mm või prao pikkus üle 1 cm on kriitiline ja viitab võimalikule rikkele.