Fragmentiseerunud martensiit
Martensiidi peenstruktuurne muundumisseisund, kus mehaaniliste pingete või termiliste mõjude tagajärjel karastamise ajal on sisemised dislokatsioonid ja alamsruktuurid lõhutud. See suurendab kohalikku sitkust muidu hapras struktuuris.
Fragmentiseerunud martensiit on sisuliselt struktuuriseisund, mis tekib sisepingete ja dislokatsioonide tõttu kristallvõres. Keevitamisel on see pigem harva otsene eesmärk – enamasti ei taha sa seda juurde tekitada, vaid pigem vältida, et liiga kiire jahtumise tõttu tekiks kõva, pragudele vastuvõtlik martensiit. Kui struktuur soojusjuhtimise tõttu peenelt lõhutakse, võib see sitkust veidi parandada, kuid üle ei tohi pingutada, muidu muutub struktuur jälle jämedaks ja hapraks.
Praktikas tähendab see: pead keevisõmbluse jahtumist kontrolli all hoidma. Kui jahutad liiga kiiresti, saad kõva martensiidi, mis praguneb. Kui juhid soojussisestust ja vahetemperatuuri mõistlikult, saad peenema, sitkema struktuuri. Kuid ära looda mingitele kindlatele arvväärtustele – see sõltub suuresti põhimaterjalist. Kui oled ebakindel, järgi keevitusjuhendit või küsi meistrilt.