Libisemisriba
Libisemisriba on peenike joon metalli pinnal, mis tekib tsüklilise plastilise deformatsiooni tõttu. Dislokatsioonid tulevad pinnale ja jätavad astme, mis koondab pinget. Just seal algavad enamik väsimuspragusid.
Füüsikalis-keemiline mõjumehhanism
Vahelduval koormusel liiguvad dislokatsioonid metalliteras teatud libisemistasanditel edasi ja tagasi. Kui need dislokatsioonid jõuavad pinnale, tekivad mikroskoopilised astmed – neid nimetatakse ekstrusioonideks ja intrusioonideks. Iga koormustsükliga need astmed kasvavad. Need mõjuvad nagu sälk ja suurendavad kohalikku pinget tugevalt.
Metallurgiline tähtsus ja riskid keevitamisel
Keevisõmblused sisaldavad sageli sisepingeid ja teravaid üleminekuid õmbluse serval. Seal tekivad töökoormusel eelistatult libisemisribad. Libisemisribast saab kiiresti mikropraod – ja sellest väsimuspraod. Eriti kriitiline on see kõvade martensiitsete struktuuride puhul: need ei suuda libisemisribasid plastse deformatsiooniga lagundada. Liiga suur õmbluse pinna karedus soodustab samuti libisemisribade teket.
Töökoja praktika ja tegevusjuhised
Vähendage kõiki sälkusid keevisõmblusel. Lihvige õmbluse üleminekud siledaks (karedus Rz < 20 µm). Kuulipritsimine või nõelpritsimine tekitab pinnakihis survepingeid – see aeglustab libisemisribade teket märkimisväärselt. Kontrollige jahtumisaega t8/5: legeerimata teraste puhul hoidke t8/5 vahemikus 10 kuni 25 sekundit, et vältida martensiiti. Kui libisemisribad on juba olemas, aitab ainult õmbluse täielik väljelihvimine ja ümberhindamine.