Kõvadus
Kõvadus on materjali vastupanu teise keha tungimisele. Teraste puhul mõõdetakse seda tavaliselt HRC (Rockwell) või HB (Brinell) skaalal. Kõvadus tekib süsinikust pluss kuumtöötlusest (karastamine + noolutamine).
Füüsikalis-keemiline mõjumehhanism
Kõvadus ei ole midagi muud kui vastupanu kehale, mis üritab sisse tungida. Mõõtmisel tehaksegi täpselt seda: Rockwell surub sisse teemantkoonuse ja annab HRC, Brinell võtab kuuli HB jaoks, Vickers teemantpüramiidi HV jaoks. Terases tuleneb kõvadus sellest, et jääb süsinik võres kinni ja pingestab seda. See on . Lisaks tulevad kõvad , mis paiknevad pehmemas struktuuris nagu killustik betoonis. Ilma süsinikuta ei muutu miski kõvaks, võib karastada kasvõi vee keemiseni.
Metallurgiline tähtsus ja riskid keevitamisel
Kõvadus ja käivad üksteise vastu. Mis muutub kõvemaks, muutub hapramaks, alati. Keevitamisel ei soovita kõvadust, see tuleb iseenesest: kõvaduse tipuna . Praktikas peetakse väärtust umbes 350 HV seal piiriks, millest alates läheb ebameeldivaks. Vastupidi, liiga pehme on sama halb. Pehmenenud tsoon annab koormuse all järele ja tööriistal vajub lõikeserv lihtsalt sisse.
Töökoja praktika ja tegevusjuhised
Mõõda, ära oleta. Kiirtestiks piisab viilist: kui haarab, on teras pehme, kui libiseb maha, on kõva. Numbrite jaoks, mida üles kirjutada, võta kõvadusmõõtja ja mõõda keevisõmbluse kõrval, mitte keskel. Kui on läinud liiga kõvaks, aitab või . Ja alati küsi, millist skaalat mõeldakse. HRC, HB ja HV ei ole peast ümber arvutatavad ja kes seda siiski teeb, räägib numbritest, mida pole olemas.