Kõvaduse mõõtmine
Kõvaduse mõõtmisel surutakse mõõtekeha kindla jõuga materjali pinnasse. Jääva jälje suurusest tuleneb kõvaduse väärtus. Nii tuvastatakse keevitamisel ohtlikke karastumisi kuumutusmõjutustsoonis, mis viitavad rabedale martensiidile.
Füüsikalis-keemiline toimemehhanism
Teemant- või kõvasulamkeha tungib kindlaksmääratud katsejõu mõjul pinnasse. Materjal osutab tungimisele plastset vastupanu. Mida kõvem on struktuur, seda väiksemaks jääb jälg. Keevitamisel mõõdetakse tavaliselt Vickersi meetodil (HV10). See meetod töötab teemantpüramiidiga ja katsejõuga 10 kilopondi. Mõõdetav kõvaduse väärtus tuleneb otseselt jälje diagonaali pikkusest. Lisaks Vickersile on tavalised Brinell ja Rockwell, kuid keevitusõmbluste jaoks sobib kõige paremini Vickers HV10, sest jälg jääb väikeseks ja seda saab sihipäraselt paigutada kitsasse kuumutusmõjutustsooni.
Metallurgiline tähtsus ja riskid keevitamisel
Pärast keevitamist õmblus jahtub. Liiga kiire jahtumine tekitab kuumutusmõjutustsoonis kõva, pragudele vastuvõtliku martensiidi. Kõvaduse mõõtmine paljastab sellised tsoonid. Väärtused üle 350 HV10 loetakse legeerimata ja madallegeeritud teraste puhul kriitilisteks. Seal ähvardavad vesinikust tingitud külmapragud. Ka liiga pehme tsoon võib viidata karastatud teraste puhul ülekarastamisele.
Töökoja praktika ja tegevusjuhised
Keevituse kvalifitseerimiseks vastavalt standardile kontrollitakse vähemalt kolme jäljendit keevismetallis, kuumutusmõjutustsoonis ja põhimaterjalis. Pind peab olema lihvitud tasaseks ja vaba katlakivist. Mõõtmispunktid asuvad 0,5 kuni 1 mm sulamisjoonest. Kui kõvaduse väärtus ületab lubatud piiri, peab keevitaja suurendama soojussisestust, tõstma eelsoojendustemperatuuri või tegema järelsoojendust. Seejärel kontrollida uuesti.