Oksiidne sulandumine
Oksiidsed sulandumised on tahked mittemetalsed hapnikuühendid (nt Al₂O₃, SiO₂), mis tekivad sulamisvannides ja jäävad tardunud õmblusse lõksu. Need mõjuvad nagu sisemised sälgud: häirivad jõuvoogu, vähendavad sitkust ja võivad põhjustada pragusid.
Füüsikalis-keemiline toime mehhanism
Oksiidsed sulandid tekivad, kui hapnik sulavas basseinis reageerib selliste elementidega nagu alumiinium, räni, mangaan või titaan. See reaktsioon moodustab tahkeid oksiidiosakesi. Tavaliselt tõusevad need osakesed räbuna pinnale. Kui sulam tardub liiga kiiresti või räbu ei eemaldata täielikult, jäävad osakesed õmblusse lõksu. Need on rabedad ja nende soojuspaisumine erineb terasest. Selle tõttu tekivad osakeste piiridel pingetipud.
Metallurgiline tähtsus ja riskid keevitamisel
Oksiidsed sulandid toimivad sisemiste sälkudena. Need vähendavad löögisitkust ja väsimustugevust keevisõmbluses. Dünaamilisel koormusel võivad nendest sulanditest alguse saada praod. Eriti ohtlikud on joon- või pindkujulised sulandid, sest need nõrgendavad ristlõiget. Kõrgtugevates terastes võivad oksiidsed sulandid põhjustada rabedat purunemist. Samuti väheneb korrosioonikindlus, sest sulandid moodustavad lokaalse korrosiooni ründepunkte.
Töökoja praktika ja tegevusjuhised
Väldi oksiidseid sulandeid puhaste õmbluservadega: eemalda roost, ketendus, rasv ja värv põhjalikult lihvimise või harjamisega. Kasuta sobivat kaitsegaasi piisava vooluhulgaga (nt argoon või segugaas, 10–15 l/min), et takistada hapniku juurdepääsu. Juhi elektroodi või traati ühtlaselt, et räbu saaks ülespoole tõusta. Mitmekihilise keevitamise korral eemalda pärast iga kihti räbu täielikult räbuvasaraga ja traatharjaga. Hoia eelsoojendustemperatuur ja kihtidevaheline temperatuur ettenähtud vahemikus, et vältida liiga kiiret tardumist. Kontrolli õmblust pärast keevitamist visuaalselt ja mittepurustavate katsetusmeetoditega sulandite suhtes.