Passiveerimine
Passiveerimine on paksu, stabiilse oksiidikihi moodustamine metallpindadele, mis takistab korrosiooni. See kiht kaitseb materjali keemiliste mõjutuste eest.
Füüsikalis-keemiline mõjumehhanism
Passiveerimine on protsess, mille käigus tekib metalli pinnale õhuke oksiidikiht. See kiht on nii stabiilne ja tihe, et takistab otsest kokkupuudet ümbritseva keskkonnaga. See katkestab elektrolüüdi reaktsioonid, mis muidu põhjustaksid korrosiooni.
Metallurgiline tähtsus ja riskid keevitamisel
Passiveerimine on keevitustööstuses eriti oluline, sest kaitseb materjali korrosioonikahjustuste eest. Puudulik või mittetäielik passiveerimine võib põhjustada pragusid ja tugevuse vähenemist. On ülioluline, et oksiidikiht moodustuks pärast keevitamist õigesti.
Töökoja praktika ja tegevusjuhised
Tõhusa passiveerimise tagamiseks tuleks rakendada järgmisi meetmeid:
• Kasutage passiveerivaid kemikaale, näiteks sulfaadipõhiseid lahuseid pärast keevitamist.
• Veenduge, et metallpinnad on enne passiveerimist puhtad ja kuivad.
• Hoidke passiveerimisel temperatuur ja aeg konstantsena, et moodustuks ühtlane oksiidikiht.