Passiivkihi degradeerumine
Passiivkihi degradeerumine on kaitsva oksiidkihi kadumine passiveeritavatel metallidel keemilise mõju või mehaanilise koormuse tõttu, mis aktiveerib põhimaterjali uuesti ja suurendab ärakannet.
Füüsikalis-keemiline toime mehhanism
Passiivkihi degradatsioon esineb passiveeruvatel metallidel, nagu terasel. See kiht koosneb tihedast oksiidikilest, mis kaitseb materjali korrosiooni eest. Kui see kiht saab kahjustada keemilise rünnaku (nt vesinikkloriidhape) või mehaanilise koormuse (nt hõõrdumine) tõttu, aktiveerub põhimaterjal uuesti ja hakkab korrodeeruma.
Metallurgiline tähtsus ja riskid keevitamisel
Passiivkihi degradatsioon suurendab materjali korrosioonitundlikkust. See võib põhjustada pragusid, deformatsioone ja lühendada eluiga. Keevitusvannis võib materjal kiiresti korrodeeruda, kui oksiidikiht pole kaitstud, mis võib põhjustada puudulikke keevisliiteid või isegi metallseina sulamist.
Töökoja praktika ja tegevusjuhised
Passiivkihi degradatsiooni vältimiseks tuleks rakendada järgmisi meetmeid:
• Kasutage puhtaid keevitusmaterjale ja tööriistu.
• Hoidke keevitusvann kuivana ja kaitske seda keemiliste rünnakute eest.
• Rakendage metallile passiveerivat töötlust (nt kroomimist) enne keevitamist.
• Jahutage keevitusõmblust aeglaselt, et passiivkiht taastada.