Plastiline tsoon
Kitsas piirkond vahetult prao tipu ees, kus materjali voolavuspiir ületatakse. Selle suurus mõjutab oluliselt pingeseisundit ja sitkust.
Kui tooriku praos on koormus, koguneb pinge selle tipu ette. Kui materjal on piisavalt sitke, deformeerub see seal plastiliselt, prao tipp nüristub ja prag vajab edasiliikumiseks rohkem energiat. Kõrgtugevate teraste puhul on see deformatsioonitsoon aga väike, sest materjal ei anna peaaegu järele – prag jääb teravaks ja levib kiiresti hapra purunemisena.
Keevitamisel muudad sa asja sageli hullemaks: soojusmõjutatud tsoon muutub kõvaks ja hapraks ning kokkutõmbumise tõttu tekivad sisepinged, mis pragu täiendavalt „tõmbavad“. Lisaks vesinik, mis muudab struktuuri hapraks. Tulemuseks on väike, kõva tsoon, mis ei suuda pragu kinni pidada.
Praktikas tähendab see: võta materjal, millel on hea sitkus, eelsoojenda detaili, et ei tekiks kõva struktuuri, ja ära lase õmblusel pärast keevitamist liiga kiiresti jahtuda. Teravad servad ja sälgud tuleb enne puhtaks lihvida – iga sälk on prao alguspunkt. Kui kontrollid kõvadust ja õmblus on liiga kõva, aitab ainult üks: kuumtöötlus või keevitusparameetrite muutmine.