Reaktiivsete gaaside omastamine sulatisvannis
Reaktiivsete gaaside omastamine sulatisvannis on hapniku või lämmastiku soovimatu difusioon protsessi atmosfäärist vedelasse metalli, mis põhjustab rabedust ja mittemetalsete lisandite teket.
Füüsikalis-keemiline toime mehhanism
Hapnik ja lämmastik difundeeruvad protsessi atmosfäärist vedelasse metalli. Seda protsessi määrab kontsentratsioonierinevus atmosfääri ja sulatisvanni vahel. Difusioon on füüsikaline protsess, kus aatomid või molekulid liiguvad kõrgema kontsentratsiooniga piirkonnast madalama kontsentratsiooniga piirkonda.
Metallurgiline olulisus ja riskid keevitamisel
Reaktiivsete gaaside omastamine põhjustab keevisõmbluse rabedust, kuna hapnik ja lämmastik reageerivad keemiliselt metalliga. See võib põhjustada mittemetalseid lisandeid, nagu silikaat- või oksiidlisandid, mis mõjutavad materjali tugevust ja sitkust. Lisaks võib rabedus muuta keevisõmbluse vastuvõtlikumaks pragudele ja kuumapragudele.
Töökoja praktika ja tegevusjuhised
Reaktiivsete gaaside omastamise minimeerimiseks tuleks sulatisvanni töödelda suletud süsteemis, et vähendada kokkupuudet atmosfääriga. Seda saab saavutada kaitsegaaside, nagu argoon või heelium, kasutamisega. Protsessi atmosfääri tuleks regulaarselt analüüsida ja kontrollida, et tagada hapniku ja lämmastiku kontsentratsioonide jäämine lubatud piiridesse. Sulatusgaasi valimisel tuleb jälgida, et see ei reageeriks metalliga ega põhjustaks rabedust.