Ultrahelikeevitus
Ultrahelikeevitus on kõrgsageduslik hõõrdkevitusmeetod, kus mehaanilised võnked lõhuvad oksiid- ja adsorptsioonikihid ning loovad tugeva ühenduse. See sobib eriti hästi õhukeste materjalide jaoks.
Füüsikalis-keemiline toimemehhanism
Ultrahelikeevitus kasutab kõrgsageduslikke võnkeid (tavaliselt vahemikus 20 kHz kuni 5 MHz), mis viivad mehaanilise energia materjali struktuuri. See energia hävitab oksiid- ja adsorptsioonikihid ühendatavate materjalide pindadel, mis võimaldab otsest tugevat ühendust.
Metallurgiline tähtsus ja riskid keevitamisel
See meetod sobib eriti hästi õhukeste lehtede jaoks, kuna pakub kõrget sideme kvaliteeti ja väikest soojusmõju. Liiga kõrge ultraheli tase võib aga põhjustada lokaalset ülekuumenemist, mis võib viia pragude või deformatsioonideni materjalis. Ebatäpne keevitussuund võib samuti põhjustada ebaühtlast sidet ja nõrku kohti.
Töökoja praktika ja tegevusjuhised
Ultrahelikeevituse edukaks läbiviimiseks on oluline:
• Puhastada ja poleerida materjalid enne keevitamist.
• Seadistada ultraheliseade õigesti ning kohandada sagedus ja amplituud vastavalt materjalidele.
• Kontrollida täpselt keevitussuunda ja -kiirust, et tagada ühtlane side.
• Õhukeste materjalide puhul kasutada madalat survet ja lühikest soojusmõju.