Vesiniku difusioonipüünis
Liikuvate vesinikuaatomite kinnipüüdmine võredefektide, eraldiste või dislokatsioonide juures, mis viivitab ägedat pragunemisriski või lokaliseerib selle ruumiliselt.
Vesinik võib keevitamisel õmblusse sattuda ja seal pragusid tekitada. Kui see jääb struktuuris võredefektide või dislokatsioonide külge kinni, nimetatakse seda difusioonipüüniseks. See pole iseenesest halb, sest nii hoitakse vesinik esialgu kinni ega saa enam vabalt läbi materjali liikuda.
Probleem tekib siis, kui õmbluses on liiga palju vesinikku. Siis ei aita ka püünis enam ja tekivad külmad praod, sageli alles pärast jahtumist. Oht on eriti suur kõvade või ülitugevate materjalide puhul.
Praktikas tähendab see: sa pead vesinikuallika kuivana hoidma. See tähendab, et lisaaine ja põhimaterjal tuleb puhtaks ja rasvavabaks teha, niiskust ei tohi õmblusse sattuda. Kui töötad madala vesinikusisaldusega elektroodide või vastavate kaitsegaasidega, oled kindlal poolel. Püüniset ennast sa aktiivselt soodustada ei saa, kuid saad valida piirtingimused nii, et vesinik kahju ei tee.