Sitkus
Sitkus on materjali võime neelata löögi- ja põrkeenergiat ilma purunemata. See on vastand kõvadusele: mida kõvem on teras, seda hapram — mida sitkem, seda pehmem.
Füüsikalis-keemiline mõjumehhanism
Sitkus tähendab: Materjal võtab löögi vastu, paindub ja ei purune. Energia paneb ta deformatsiooni, mitte ei lase sellel praoks muutuda. Seda kontrollitakse , kus pendelhaamer lööb läbi sälguproovi ja mõõdetakse, kui palju tööd selleks kulus. Sitkeks teeb peen tera, karastatud struktuur ja puhas teras ilma suurema mustuseta. Hapraks teeb jäme tera ja kõik, mis jääb struktuuri lisanditena.
Metallurgiline tähtsus ja riskid keevitamisel
Sitkus sõltub temperatuurist. Alla puruneb see sama teras, mis suvel järele annab, talvel nagu klaas. Seetõttu ei ole külmaga keevitamine lahtises hallis kaval tegu. on kogu detaili kõige sitkusvaesem koht ja sissepandud vesinik ei tee asja paremaks. Iga sälk kogub pinget ja muudab sitke materjali selliseks, mis esimesel löögil rebendab.
Töökoja praktika ja tegevusjuhised
Keevisõmbluse üleminekud tuleb maha lihvida, mitte jätta. Süütekohad ja keevituspritsmed ei tohi olla õmbluse kõrval, need on kõik väikesed sälgud. Risti tõmbesuunaga ei lihvita. Külmaga tuleb eelnevalt soojendada, isegi kui materjal seda tegelikult ei vaja. Kus on vaja nii kõvadust kui sitkust, tehakse kompromiss kaudu, ja kõvale põhimaterjalile pannakse alla sitke .